Keskkonnasõbralike lõngade tootmismeetodid järgivad üldiselt vähese saaste, ringlussevõetavuse ja madala energiatarbimise põhimõtteid. Eeskujuks on taaskasutatud lõngade tootmisprotsess. Võttes näiteks ringlussevõetud polüesterkiu, algab protsess taaskasutatud plastpudelite või polüestertoodete sorteerimise, puhastamise ja lisandite eemaldamisega, millele järgneb nende purustamine helvesteks või kildudeks. Seejärel need materjalid sulatatakse ja ekstrudeeritakse kõrgel temperatuuril; pärast lisandite väljafiltreerimist toimub sulatis ketramine, moodustades kudumiseks sobivad ringlussevõetud kiud. See protsess vähendab sõltuvust toornafta{4}}põhistest toorainetest ja on üks tööstuslikult küpsemaid viise keskkonnasõbralikuks tootmiseks.
Seevastu looduslike keskkonnasõbralike{0}}lõngade tootmine sõltub suuremal määral füüsikalisest või pehmest keemilisest töötlusest. Näiteks orgaaniline puuvill läbib kombineeritud avamis- ja kraasimisprotsessi, et viia kiud ühtlaseks viiludeks, samas kui lina puhul on vaja selliseid toiminguid nagu kummide eemaldamine ja kraasimine, et eemaldada mitte-kiudained, muutes kiud pehmeks ja ketratavaks. Bambusekiududes ja teatud regenereeritud tsellulooskiududes kasutatakse tavaliselt lahustumis{4}}regenereerimisprotsessi, mille käigus looduslikke tooraineid töödeldakse lahustitega ja seejärel kedratakse kiustruktuuri moodustamiseks märg- või kuivketrusmeetodil.
Viimastel aastatel on keskkonnasõbralike lõngade tootmismeetodid-nihkunud üha enam keskkonnasäästlikumate protsesside poole,{1}}nagu veevaba värvimine, madalal{2}temperatuuril ketramine ja taaskasutatavad abisüsteemid-, et minimeerida energiatarbimist ja heitvee ärajuhtimist. Samal ajal parandavad ettevõtted ketrusseadmete ja protsessi parameetrite optimeerimisega tooraine kasutamist ja lõnga kvaliteeti; see loob parema tasakaalu jõudluse ja keskkonnasäästlikkuse vahel, juhtides seeläbi kogu tööstust säästvama tuleviku poole.