Segatud lõngade spetsifikatsioonid määratakse tavaliselt kiu koostise, lõngade arvu ja struktuurivormi kombinatsiooniga. Üldised koostise spetsifikatsioonid hõlmavad puuvilla/polüestrit, viskoosi/polüestrit ja villa/akrüüli; erinevad segamissuhted mõjutavad otseselt lõnga jõudlusomadusi. Näiteks on puuvilla/polüestri segud sageli sellistes vahekordades nagu 65/35, 50/50 või 80/20, kusjuures iga suhe loob erineva tasakaalu mugavuse ja vastupidavuse vahel, et rahuldada erinevaid kasutusvajadusi.
Lõngade arvu puhul väljendatakse peenust tavaliselt "inglise puuvilla arvu (ne)" või "teksiga". Peent lõnga- kasutatakse tavaliselt kergete kangaste, näiteks särkide või silmkoelise aluspesu jaoks; keskmise -arvuga lõngad sobivad igapäevaste rõivakangaste jaoks; ja jämedat-lõnga kasutatakse sageli kodutekstiilide või tööstuslike kangaste jaoks. Suurem arv näitab peenemat lõnga, mis nõuab ketrusprotsessis suuremat stabiilsust ja sellest tulenevalt rangemat tootmiskontrolli.
Segalõngad klassifitseeritakse ka nende struktuurse vormi järgi, näiteks üksikud lõngad, kihilised lõngad ja eristruktuuriga lõngad. Ühekordsetel lõngadel on lihtne struktuur, mis sobib üldiste kudumisnõuetega, samas kui kahe või enama ühekordse lõnga kokkukeeramisel moodustunud kihilised lõngad -pakkuvad suurepärast tugevust ja kulumiskindlust. Mõned funktsionaalsed segalõngad sisaldavad tuum-kedratud struktuure või elastseid kiude, et parandada venitus- ja taastumisomadusi. Need kombineeritud spetsifikatsioonid määravad kindlaks segalõnga lõpliku kasutusala ja jõudluse.